Fotode taastamine, parandamine ja digitaalne restaureerimine

Just lõpetasin tellimustööna vanade fotode parandamise ja restaureerimise. Kuna fotode taastamine on suhteliselt kallis töö, siis kirjutan siia mõned mõtted, et igaüks saaks ise katsetada ja proovida aegadest räsitud vanu- või siis küllaltki uusi-, kuid siiski kogemata rikutud fotosid taastada.

Kõik alljärgnevad näidispildid kuuluvad Tartu Linnavolikogu liikme Ants Kask erakogusse, mille avaldamiseks on mul luba olemas. Siiski kuuluvad kõik need fotod autorikaitse alla (Copyright ©), mille avaldamise soovi korral teistel veebisaitidel ja –lehtedel tuleb fotode omanikult nõusolekut küsida.

Milleks üldse fotosid taastada ja restaureerida?

Kui rääkida just selles artiklis olevatest fotodest, siis kõik need avaldatakse Ants Kask tulevases mälestusteraamatus oma põnevast elust.

Muide, esimene partii fotosid, mille ma taastasin trükikõlbulikuks, on juba avaldatud tema esimeses elulooraamatus. Alljärgnev pilt pärinebki just esimesest raamatust, näitena on toodud parandamist vajav pilt ning milline see nägi välja pärast taastamist, mis raamatulehtede vahele vormiti.

fotode restaureerimine

piltide restaureerimine

Usun, et üsna palju on selliseid inimesi, kes samuti soovivad oma eluloo paberile kirja panna. Iga inimese elukäik on unikaalne ja kordumatu, mida oleks huvitav kõigil lugeda. Olen päris kindel, et paljud lapsed on kuulnud oma eakamatelt emadelt ja isadelt või vanaemadelt ja vanaisadelt selliseid haaravaid lugusid, et piltlikult öeldes on neil neid lugusid kuuldes põnevusest hing kinni jäänud.

Kuid mis kasu on sellest, kui need lood jäävadki vaid mälestusteks mõtetes. Aeg läheb edasi ja kui kunagi hakatakse oma lastele ja lastelastele rääkima esivanemate seiklusterohkest elust, olgu need siis täis rõõmu või valu, õnne või ebaõnne, traagikat või edu, siis paraku jäädakse nende sündmuste meeldetuletamisega hätta – inimese eripäraks on unustamine! Kuid raamatusse jäävad kõik need erakordsed ja huvitavad lood igaveseks alles.

Samuti, kui otsitakse üles esivanemate vanaaja fotod, et tutvustada ühe perekonna eluliini ja järjepidevust, vaarisade ja –emade elutingimusi kasvõi pool sajandit tagasi, kuidas nad riietusid tol ajal, kuidas nad välja nägin nii nooremana kui veidi vanemana, kus elasid ja millega tegelesid, siis ju fotodki aastatega aina enam tuhmuvad, koltuvad, saavad kriimustusi ning tekivad murdumisjooned. Ning varsti polegi enam midagi näidata ning siis on raske isegi piltide abil meenutada sugupõlve sündmusi ja väärtusi.

Juhan Liiv on öelnud kuldsed sõnad: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“ Paljudele on eriti just viimasel ajal oluliseks saanud oma suguvõsa juuri taasavastada, koostada sugupuid ja korraldada suguvõsa kokkutulekuid. See just nimelt ongi nüüdisaja sündroom, kui viimaks ometi hakatakse hindama kõike möödunut, mida iialgi enam tagasi ei too. Sest elu on ju loodud nii, et kõik suulised mälestused kaovad ükskord igaviku hõngu koos nende meenutajatega.  Elu väärtust ja järjepidavust hindavad inimesed aga ei lase mälestustel kustuda.

Näiteks tean üht aktiivset suguvõsa kokkutuleku korraldajat, kes salamisi korjas kokku auväärsemate ehk vanemate suguvõsa liikmete fotosid, lasi need taastada, ja koos nende inimeste jutustatud põnevaimate mälestustega lasi neist raamatu trükkida. Kokkutulekul said kõik need hallpead suhteliselt väikesemahulise, kuid äärmiselt hinnalise raamatukese kingituseks. Mis te arvate, milline oli nende reaktsioon? Neil kõigil olid tänu- ja rõõmupisarad silmas ning õhkkond, mis hiljem kokkutulekul valitses kõigi sugulaste vahel, olevat olnud ülev ja unustamatu. Ja hiljem, kui aeg viib need kingisaajad meie seast jäädavalt, jääb selline mälestus(raamat) edasi kestma laste seas.

See oli kõigest südamlik meelespidamine nooremate suguvõsa liikmete poolt, kes selleks raha kokku kogusid, soovimata mingitki kasu saada. Kuid loodetavasti vähemalt selles ringkonnas see traditsioon jätkub ja tuleb ka aeg, mil just nendesamade praeguste noorte lood ja pildid on samuti raamatukaante vahel, sest nende lapsed ja lapselapsed peavad sellist üllast hetke kindlasti meeles.

Eelmise lõiguga tahtsingi juttu sinna suunata, et alati ei peagi nõudma oma vanematelt või vanavanematelt, et nad peaksid kindlasti oma memuaare kirjutama hakkama. Ka lapsed ise saavad seda teha oma vanemate eest, kui nad on piisavalt tähelepanelikud vanema põlve juttude suhtes ja teevad tasa ja targu märkmeid. Näiteks ma ise olen ka koos oma õega koostanud ja seejärel kinkinud oma isale ja emale hõbepulmaaastapäevaks köidetud mälestusalbumi, milles oli humoorikas vormis juttu nende mõlema põnevamatest eluseikadest, nooruseaegadest, kuidas nad kohtusid, kuidas tülitsesid ja leppisid jne. Iga huvitav nüanss oli illustreeritud piltidega. Vanemate sõnul oli see väidetavalt parim kingitus, mille nad eales saanud olid. Ja isegi arvan, et see oli vist tõesti parim kingitus, mis me kunagi teinud oleme, sest kui poest osta selline asi, mida vanemad ei vaja või mis neil juba olemas on ja mis omab vaid hetkelist väärtust, siis see on tühi hetk korraks vaid. Mälestusmeenutus neist endist oli aga unikaalne, mis on neil siiani meeles, mida nad vaatavad heldimusega alati ja selle vaatamisest ei pääse kunagi ka külalised.

Üldiselt fotode taastamisest

Igal inimesel, kes tegeleb fotode taastamisega, on oma kindel käekiri. Mitte keegi ei taasta fotosid ainult ühtemoodi. Igaühel on omad prioriteedid, millele nad rohkem tähelepanu pööravad ja millele vähem. Samuti kasutatakse fotode restaureerimiseks erinevaid programme. Kuid üldised taastamise põhimõtted jäävad siiski samaks.

Kui alustada foto taastamisega, siis ei käi see nii, et avatakse foto ja lastakse kohe näppudel nobedalt käia. Esimese asjana tuleb fotot hinnata, sellesse süveneda ja aru saada, mis vajab taastamist ja millest alustada. Sest ka taastamise järjekord on sageli küllaltki oluline. Restaureemist vajavad fotod pole kunagi kahjustatud ühtemoodi – ühe puhul tuleb kasutada taastamisprogrammi üht funktsiooni esimesena, teise puhul aga hoopis teist funktsiooni esmajärjekorras.

Etteruttavalt olgu veel öeldud, et sageli kasutavad restaureerijad ühte ja sama programmi fotode parandamiseks ning taastamiseks. Mina ei tee seda kunagi. Küsite miks? Aga just sellpärast, et minu eeliseks on see, et aastaid on mu suurimaks huvialaks olnud  erinevate programmide katsetamine ja nendest parimate väljaselgitamine, mida ma ise oma arvutis kasutaksin. Ja selle tulemusel võin täiesti kindlalt väita, et kui ühel programmil võib küll üks funktsioon olla supertasemel, siis paraku sama programmi teine funktsiooni võib jätta teatud taastamist vajava objekti keskmisele või isegi kehvale tasemele.Teistel samaväärsetel programmidel aga olen samuti kindlaks teinud, milline funktsioon on neil võrreldes teistega parem ja  tasub mingiks kindlaks taastamisoperatsiooniks kasutada, et tulemus saaks parim.

Esmajärjekorras puhastan alati korralikult ära monitori ekraani sinna kogunenud tolmukübemetest. Ka väiksemgi täpike segab taastamistöid.

Seejärel, peale foto hindamist, alustan selle mõõtu lõikamisega. Vanad pildid paraku on sellised, millel on kõige rohkem kahjustatud pildi ääred või on neil valged ilmutusääred näha. See annab mulle kindla pildialuse, ilma et ma peaksin ühtegi  üleliigset liigutust tegema.

Edasi oleneb paljuski sellest, mis töö ootab ees. Näiteks alljärgneva pildi puhul sooviti, et pildile peale kirjutatud kiri eemaldataks. Jällegi tuleb nüüd analüüsida, kuidas on parem – kas püüda kiri kustutamismeetodit kasutades kaotada või lõigata see kiri välja ja asendada uue kattega. Kompliteerituks teeb siin asjaolu, et akna detailid peavad head tulemust soovides näha jääma, muidu kaotab ka pilt oma algse väärtuse.

vanade piltide taastamine ja parandamine

fotode kvaliteedi parandamine

Ka järgnev samm piltide taastamisel on üsnagi oluline. Nagu näha allolevalt fotolt, on sellel samuti fotole peale kirjutatud kiri eemaldatud. Kuid seda fotot restaureerisin kahel viisin, jättes valikuvõimalusena pildi omanikule valida, kumba ta eelistab rohkem  oma raamatus kasutada.

Photo Retouching, Photo Editing

Tähelepanelikum vaatamisel on näha, et peale kirja eemaldamist lisasin ülemisele pildile endisele kirja kohale puule oksi juurde ja eemaldasin taevast pilvevarjundid.  Alumisel pildil aga jätsin hallikad pirvekirmed alles ja oksi juurde ei lisanud. Sellega tahan öelda, pilte tuleb alati väga hoolikalt analüüsida ja aru saada, mida tasub eemaldada ja mida mitte. Mitte iga kriips ja täpike ei pruugi aimu anda rikutusest vaid see võib olla pildi loomulik osa, mis tuleb alles jätta.

Vaadake veel korraks ülemist maadluspilti, kus pildi omanikul on võidumärgiks käsi püsti tõstetud. Pildi vasakus nurgas näete üsna silmatorkavat valgustäppi, mida ma restaureerimisel ei kustutanud. Kui ma selle oleksin eemaldanud, siis järelikult poleks ma suutnud arvestada, et see on aknast kumav valgusevoog, nii nagu seda on rohkem paremal pool pildinurgas näha. Kuid tuleb tunnistada, ka mina isegi hoolikal analüüsil ja vaatlemisel, kui suurendan pilti maksimumini, võin vahetevahel eksida – näiteks kohtuniku kuuel olevaid valgeid täpikesi pean nööpideks, kuid täiele ja lõplikule selgusele ma selles siiski ei jõudnud. Kuid kõige tähtsam on see, et need ei kahjusta pildi üldmuljet vaid pigem lisavad eripära.

how to restore old photos

All oleval pildil on sama lugu – see mis vanemal pildil keskmise mehe pea kohal paistab hõõrutud ehk kahjustunud koht olema, on tegelikult suitsupilv, kuna poistel on sigaretid suus. Antud pilti ma vaid esialgu pehmendasin, seejärel muutsin varjude asetust, ja mingil määral alles pärast värvide gamma pehmendamist veidi teravustasin.

vanade fotode taastamine

Vanade piltide taastamisel pean ma suurimaks veaks, kui need taastatakse nii, nagu need oleksid alles eile pildistatud, kuid kasutatud must-valget kombinatsiooni. Samuti ei poolda ma, kui vanu must-valgeid pilte soovitakse värviliseks muuta. Mõlemaid eelkirjutatud variante on võimalik tänapäevaste  programmidega teostada, kuid mida see annab! Igal ajastul on ikkagi oma hing ja iga ajastu pildid peavad jätma ka oma kordumatu meeleolu. Sellised pildid peavadki vaataja viima just tollesse möödunud aega, aga mitte tänapäeva, mis kaotab kogu võlu ja unikaalsuse. Pigem just las jäävad isegi mõned väikesed täpikesed ja kriimustused pildile alles, kui et kõik, mis vähegi võimalik, siledaks „lakutakse“ ja viimase võimaluseni üle viimistletakse.

Ainuke asi, mille puhul ma pean sellist teguviisi normaalseks, on sellised vanad postkaardid, mida vana aja toreda traditsiooni kohaselt oma lähedastele ja tuttavatele meelespidamiseks saadeti. Tegu on põhiliselt pühade puhul saadetud tervituskaartidega, millele sageli ka oma tervitussoovid otse kaardile kirjutati. Küll on selliseid vanaaja kaartide kogujaid, kes soovivad näiteks oma kollektsioonis olevate munadepühade kaarte taastada, et oleks võrrelda, millised need originaalis välja nägid, ilma kurdude ja kortsudeta, ära murdunud nurkadega ja peale soditud kirjadeta. Kes teab, võibolla soovivad nad selliste restaureeritud piltidega isegi äri ajada või oma kollektsiooni samuti mõnes brošüüris avaldada, et ka teised tema aastatega kogutud haruldustest osa saaksid.

Kuna artikkel on niigi pikaks veninud, siis fotode taastamisprogrammidest ma ei jõuagi siin kirjutada. Lühidalt lisan aga veel mõne näpunäite, millega restaureerimisel tuleks samuti arvestada.

Restaureerimine pole kõige kergem töö, kuid iga kasutaja, kes kasutab õigeid programme, saaks sellega ise hakkama. Selleks on vaja kindlasti aega, püsivust, tähelepanu, loomingulisust ja veidike ka kunstimeelt. Rabistades ja kiiruga ei saa asjast asja!

Kindlasti tuleks fotode taastamisel tähelepanu pöörata nende tumeduse ja heleduse määramisel. Väga sageli jätavad tumedamad pildid kasutajale parema mulje, kuid see mulje on petlik – tume jääb väga sageli vaatajate silmis süngeks. Hele foto aga jätab ülevalgustatud mulje, kus teravus ja kontuurid kaovad.

Kõige rohkem tuleb siiski tähelepanu pöörata just pildil olevatele nägudele, et need selgel välja tuua ja vastavalt näo asukohale kallutada foto varje just selles suunas. Alloleval pildil on näha, et foto lihtsal must-valgeks muutmisel jäävad tumedamad varjud hobuse kehale, aga et just nägu teravamaks ja selgemaks muuta, kallutasin värvivarju näo kohale.

how to restore old pictures

Samuti tuleb jälgida, et pilte ei teravustata üle. Piltide teravustamine annab küll väga selged ja piiritletud jooned, kuid sageli annavad mahedamalt välja toodud piirjooned parema tulemuse, kui üleliigne teravus, mis toob sisse ebameeldiva säbrulisuse.

Ja kui kasutate programmide funktsioonides olevaid parandamise/silumise/kustutamise pintsleid, ärge põlake selle suuruse pidevat muutmist. Iga pildi piirkonna parandamiseks tuleb valida õige suurusega pintslitõmme, et mitte kõrvalolevaid piirjooni rikkuda.

Recover Photos Detail and Sharpen

Nüüd ei jäägi muud üle, kui oodata Ants Kask teist mälestusteraamatut, millest lisaks siinolevatele piltidele võib leida hulganisti ka teisi toredaid fotosid. Ja otseloomulikult ka palju põnevat lugemist.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: